Ajalugu

Uusküla asub Peipsi järve põhjarannikul Ida-Virumaa Alajõe vallas,  Katasest läänes. Küla kujunes 19. sajandi teisel poolel. Siin elanud eestlased läksid üle õigeusku ja venestusid. Tsaariajal tegelesid paljud külaelanikud küüdiga. Küla kõrval oli suur puidu ladustamise plats, siit veeti kahemeetri pikkused palgid hobustega kalda lähedal seisvatele lotjadele. 1896. a. kaardil on külas (Новая Деревня) 16 majapidamist. 1912. a. õppis Uusküla abikoolis 18 poissi ja 12 tüdrukut. 1932. a. oli Uusküla algkoolis 23 õpilast. 1937. a. kuulus Uusküla Virumaa Iisaku valda. 2000. a. rahvaloen­duse andmetel oli Uuskülas 63 elanikku. Praegu on Uuskülas puhkebaas.

Katase küla asub Peipsi järve põhjarannikul, Ida-Virumaa Alajõe vallas Alajõest läänes. Esmakordselt mainitud 1419. a. (Kattyus). Küla vana venekeelne nimetus on olnud Катазна (Катезна, Катазне). 18. ja 19. sajandil oli küla elankel nii eesti kui ka vene nimed ja isanimed. 1934. a. kuulus küla (Katase) Virumaa Iisaku valla koosseisu. 2000. a. rahvaloenduse andmeil elas Katasel 51 inimest. Kohalike vaatamisväärsuste hulka kuulub siinne kadastik.

Alajõe  küla asub  Peipsi järve  põhjaranni­kul Alajõe suudmes. Esmakordselt maini­tud 1583. a. (Allajocki). Muistne vene nimi oli Олешница, Олешницы, mõnedel andmetel ka Ольховка, sest siinse jõe kallastel kasvas palju leppasid (vene keeles «olha»). Eestimaa kubermangu Wesenbergi (Rakvere) maakonna 1896. a. kaardil on (Олешницы) külas märgitud 67 majapidamist. 1884. a. avati Alajõel kaks kihelkonnakooli: poiste­le ja tüdrukutele. 1927. a. avati Alajõel postkontor. 1932. a. oli Alajõe algkoolis 91 õpilast. Tol ajal kuu­lus Alajõe küla Virumaa Iisaku valda. Käesoleval ajal allub küla administratiivselt Ida-Virumaa Alajõe val­lale. 2000. a. rahvaloenduse andmeil elas külas 141 inimest. Alajõel on säilinud ja tegutseb õigeusu Ju­malaema Sündimise kirik (sisseõnnistatud 1889. a.).

Vasknarva küla asub Narva jõe vasakul kaldal, kus jõgi Peipsi järvest välja voolab. 1349. a. ehitas Liivimaa ordu oma uute val­lutuste kaitseks Narva (Нарова) jõe ülemjooksu va­sakule kaldale puust linnuse. Samal aastal põletasid pihkvalased selle maha. Vasknarva muistset nime Сыренец (Serenez) on esimest korda mainitud 1416. a. Vene kroonikates võib leida veel mitmeid selle küla nime kirjapilte: Сыренск, Сыреньск, Сырейск, Сыренеск. 15. ja 16. sajandil elasid kü­las mitme rahva esindajad: vadjalased, eestlased ja venelased. 1433. a. ehitasid sakslased siia uue kivist linnuse (Nyslot, Neuschloss). Piiri eelpost võimal­das kontrollida Narva veeteed. 1558. a. suvel vallu­tasid vene väed Neuschlossi. 1581. a. vallutas Rootsi kindral Pontus de la Gardie linnuse tormijooksuga. Pärast Põhjasõda kaotas Vasknarva oma sõjalise ja strateegilise tähtsuse. 1719. a. läks Vasknarva pro­vintsilinna õigustes Sankt-Peterburgi kubermangu koosseisu, kuid juba 1780. a. nimetati taas ümber külaks, mis kuulus Eestimaa kubermangu Wesen-bergi (Rakvere) maakonda. Küla elanikud kuulusid riigitalupoegade hulka. 1782. a. revisjoni järgi elas Vasknarvas 400 hinge. Vasknarva Prohvet Eelija ki-rik on ehitatud 1806. a. 1820. a. oli külas 97 maja ja kõrts. Kirikukooli hoone ehitati 1869. a. 1895. a. kaardil on külas (Сыренецъ) 172 majapidamist. 1930. aastate alguses oli Vasknarvas 1400 elanikku. Järgmistel aastatel langesid kingseppade ja kalurite sissetulekud, tööd leida oli järjest raskem ja 1939. aastaks vähenes küla elanike arv kaks korda. 19. juu­lil 1941 põletasid sakslased Vasknarva maha. Pärast sõda ehitati küla uuesti üles. Õigeusu Prohvet Eelija kirik on restaureeritud ja tegutseb praegu Pühtitsa kloostri alluvuses. On ehitatud kaasaja tingimuste­le vastav piirivalvekordon. Kohalike huviväärsuste hulka kuuluvad ka muistse linnuse varemed. Admi­nistratiivselt kuulub Vasknarva küla Ida-Virumaa Alajõe valla koosseisu. 2000. a. rahvaloenduse and­meil elas Vasknarvas 69 inimest.

Smolnitsa küla asub Ida-Virumaa Alajõe vallas Peipsi järve põhjarannikul, 9 km Vasknarvast lääne pool. Põlvest põlve edasiantavate mälestuste järgi tekkis küla 18. sajandil. Pärast Põhjasõda tulid siia Pagari mõisast kaks talupoega: Kure Mart ja Martini Mart. Nad olid eestlased, kuid naise võtsid Narva jõe äärsetest vene küladest. Seega olid: küla elanikud põhiliselt nende kahe perekonna järeltulijad. Mart Kure järglasi hakati hüüdma Kuroviteks ja Mart Martini omi Matiniteks. Teadlaste arvates on küla nimi tulnud vaigust või tõrvast (vene keeles «smola»). Küla on kantud L. Meluni 1796. ja 1798. a. kaardile (Smolnitza). 1896. a. kaardil on kü­las (Смольница) märgitud 5 majapidamist. 1936. a. välja antud «Eesti Entsüklopeedia» andmetel kuulus küla Virumaa Vasknarva valda. 2000. a. rahvaloen­duse andmeil elas Smolnitsas 11 inimest. Kohalike vaatamisväärsuste hulka kuulub Smolnitsa luitestik.

Remniku küla asub Ida-Virumaa Alajõe val­las Peipsi järve põhjarannikul, Smolnitsast 3 km läänes. Esmakordselt on küla mainitud1583. a. (Remnick). Küla nime kirjaviis on korduvalt muutunud: Remeniku, Remnik, Ременники, Ременник,   Ременик.   1896.  a.  kaardil on külas (Ремникъ) märgitud 15  majapidamist. 1912. a. käis Remniku abikoolis 4 poissi ja 6 tüdrukut. 1932. a. õppis Remniku algkoolis 27 last. 1936. a. kuulus Remniku küla Virumaa Vasknarva valda. 2000. a. rahvaloenduse andmeil elas külas 50 inimest.

Karjamaa küla asub Ida-Virumaa Alajõe vallas Peipsi järve põhjarannikul, Remnikust 3 km lääne poole. Esmakordselt mainitakse 1546. a. (Wockena). Külal on olnud palju nimesid. Vanasti on sedanimetatud Obchon (Обхонь, Обхонье), Võgana (Выгана, Выгона). Küla nimi on olnud seotud siinsete ulatuslike karjamaadega. 1896. a. kaardil on külas (Обхонь) märgitud 17 majapidamist. 1937. a. «Eesti Entsüklopeedia» järgi kuulus küla (Vogana) Virumaa Iisaku valda. 2000. a. rahvaloenduse and­meil elas Karjamaa külas 32 inimest.

Allikas: “Peipsimaa asulad” Leonid Mihhailov 2008